Elus on hulgaliselt valikuid, millest igaüks, olgu see siis tavaline või keeruline, võib tunduda lausa ületamatuna.
Me seisame silmitsi nende valikutega pidevalt, iga hetkega. Ent alati me ei tee õigeid otsuseid.
Võib-olla hommikul võiksime eelistada rahustavat piparmünditeed kange kohvi asemel.
Või võiksime võtta aega ja jalutada sihtpunkti asemel bussiga sõitmise asemel.
Või peaksime ehk aitama tänaval nutvat last, kes on kommi maha pillanud, uue saamiseks.
Need küsimused tiirlevad pidevalt meie peas nagu närvilised sipelgad pesa ehitades.
Iga otsus, mille me langetame, võib muuta meie saatust ja mõjutada meie elu edaspidi.
Mõnikord võib liigne pikalt mõtlemine kaasa tuua rohkem kahju kui kasu, või tekitada suuri hingekahjustusi suuremate situatsioonide asemel.
Näib, et tehtud valikuid võib lihtsalt unustada, kuid tegelikult pole see nii lihtne.
Meie eesmärgid ja unistused võivad ühel hetkel haihtuda nagu kõrbes nähtud miraaž.
Me seisame taas silmitsi lõputu liivamerega, kus valitseb vaikus ja tühjus.
Puudub kindel siht, kuhu jõuda, sest igal pool on ainult liiv.
Pole ühtegi puud ega mäge, mille poole pürgida.
Lootus väljuda sellest lõputust ja hingetust kõrbest võib kaotsi minna.
Me ei tea, kas suudame sealt kunagi välja tulla, ning kuidas saaksime kindlad olla, et me ei satuks sinna tagasi?
Elus ei lähe alati nii, nagu me sooviksime.
Miski pole igavene. Lootused võivad puruneda ja kaasneda võivad kriimustused.
Kõik võib kokku variseda, kalju laguneda liivaks, jättes meid silmitsi tühjusega – ilma ühegi hingeta kõrbes.
Vaikus, mis meid ümbritseb, on nii lämmatav, et isegi meie enda südamelöögid tekitavad kananaha ihule.
Üksindus on meie suurim vaenlane, mis võib meid hetkega tabada ja südamesse auke toksida.
Kuid elu teeb omad korrektuurid ja iga katsumus annab midagi juurde. Iga pisiasi muudab meie isiksust ja kunagi ei saa me olema täpselt samad nagu alguses.