Meil on hämmastav võime edasi lükata tähtsaid asju, unustades, et tulevik ei pruugi olla garanteeritud. Me ei tea, kui palju aega meile antud on, ja igapäevased ohud varitsevad meid igal sammul. Kuid paradoksaalselt ei ole see teadmine masendav, vaid pigem motiveerib see meid elama iga päeva täiel rinnal. See sunnib meid leppima lähedastega enne magamaminekut ja hoolikalt valima sõnu, mida päeva jooksul kasutame. Teadmine, et iga hetk võib olla meie viimane, õpetab meid hindama iga minutit ja keskenduma sellele, mis tõeliselt loeb – olgu selleks isiklikud suhted, eneseareng või hingehoiu praktiseerimine.
Mõtle hetkeks, kui saaksid teada, et sul on jäänud elada vaid kolm kuud. Mis muutuks? Võib-olla helistaksid inimestele, kellega on vaja asjad selgeks rääkida, või kohtuksid kellegagi, kellelt on vaja andeks paluda. Võib-olla külastaksid kauget sugulast või vana sõpra, kellega pole ammu suhelnud. Ehk otsustaksid võtta ette unistuste reisi, lugeda seda raamatut, mida oled alati lugeda tahtnud, või veeta rohkem aega oma lähedastega, tegeleda hobidega, mis sind tõeliselt rõõmustavad, nagu maalimine või matkamine looduses.
Kui tunned, et selline teadmine muudaks su eluviisi, siis küsin sinult: miks ootad? Miks mitte elada iga päev nii, nagu see oleks su viimane? Miks mitte teha praegu seda, mis toob sulle rõõmu, rahu ja tähenduse? Elu on liiga lühike, et lükata õnn ja rahulolu tulevikku, mis võib-olla ei pruugigi saabuda. Hakka elama täna, mitte homme, ja tee iga päevast parim, mälestusväärne ja tähendusrikas.