Elu oma olemuselt on lihtne – see on pidev voolamine, muutumine ja kulgemine, mis järgib oma loomulikku rütmi ja seaduspärasusi. Kuid tihti on just inimene ise see, kes lisab sinna raskuse ja keerukuse kihid, püüdes seda loomupärast lihtsust manipuleerida või kontrollida.
Meie mõistus loob takistusi, seatud ootusi ja muresid, mis ei lase meil näha elu sellisena, nagu see tegelikult on – lihtsana ja voolavana.
Tahest-tahtmata laskume keerukatesse mõttekeeristesse, kus loome konflikte, kahtlusi ja pingeid, mida tegelikult ei eksisteeri väljaspool meie enda peas. Me seome end mineviku kahetsuste või tuleviku hirmudega, unustades, et elu ise toimub ainult praeguses hetkes. Nii muutub lihtne elu labürindiks, kus otsime pidevalt väljapääsu, mõistmata, et väljapääsu otsimisega loome ise selle labürindi.
Meie meeled kipuvad üle mõtlema, analüüsima ja keerulisemaid lahendusi otsima, kuid elu tõeline ilu peitub just lihtsuses – hetkes olemises, elu voolu aktsepteerimises ja usalduses, et kõik vajalik jõuab meieni täpselt õigel ajal ja moel. Kui suudaksime vaid lasta lahti oma vajadusest kõike keeruliseks teha ja lubaksime endal lihtsalt olla, võiksime kogeda elu rahu ja selgust selle kõige puhtamal kujul.