Emma tundis ennast maailma kõige õnnelikuma naisena. Veel aasta tagasi elas ta oma tädi juures, kes kohtles teda kui teenijat. Kuid siis juhtus ime — ta kohtas Lucast, enesekindlat ja edukat meest, kes pakkus Emmale, et ta võiks tema juurde kolida. Emma ei kahelnud hetkegi.
Elu tundus olevat nagu muinasjutt: hubane kodu, töö, õnnelikud õhtud armastatuga. Ja siis tuli kauaoodatud uudis — ta on rase. Veelgi enam, kahekordne õnn: ta ootab kaksikuid! Täis rõõmu ja elevust, kiirustas Emma koju, et seda Lucasele teatada. Kuid, avades ukse, tajus ta tuttavat lõhna — seda parfüümi, mida ta ammu polnud kasutanud. Magamistoast kostusid kummalised helid. Kätte pigistatud harjaga avas Emma ukse… ja seal oli Lucas kellegi teisega. Ta ei paistnud isegi piinlikust tundvat.
„Ära vaata nii, Emma,“ ütles Lucas rahulikult. „Juhtub. Armastus kadus, ega seda polnudki…“
Sõnagi ütlemata jooksis Emma korterist välja, rändas mööda tänavaid kuni ööni, ning hommikul otsustas tagasi tädi juurde minna. Seistes aga tädi maja ees, meenutas ta kõiki tädi ennustusi õnnetust elust. Pöördudes läks ta jõe äärde, kus nuttis valjusti: „Andke mulle andeks… ma ei suuda sellega hakkama saada…“
Otsus oli tehtud. Emma istus bussi ja hiljem rongi, et jõuda kliinikusse. Vagunis kohtas ta eakat naist, kes närviliselt oma kleidistringi keerutas. Tal ei olnud raha piletiks.
„Kas teil ei ole piletit, vanaema?“ küsis Emma vaikides.
„Jätsin rahakoti koju… Ja mul on nii vaja oma lapselast külastada,“ vastas vanaproua piinlikult.
Ilma mõtlemata maksis Emma tema sõidu eest. Naine tänas teda lahkelt ja naeratas: „Sa oled hea tüdruk. Aga kuhu sa sõidad?“
Emma ei suutnud vastu panna ja hakkas nutma. Ta rääkis kõigest: reetmisest, rasedusest, hirmudest. Vanaema paitas vaikides tema kätt. „Ma näen, et sul on hea süda. Sa kahetsed, kui selle teed.“
Jaamas lahkuti, kuid vanaema sõnad ei jäänud Emma peast. Arst ütles, et kui ta hilineb, lükatakse vastuvõtt homseks. Kliiniku ukse ees nägi Emma taas sama naist.
„Ma lootsin, et sa muudaksid meelt!“ hüüdis naine rõõmsalt.
„Palun, vanaema, ärge kiusake mind…“
„Ära kutsu mind nii. Lähme, tutvustan sind oma pojapojaga.“
Ta haaras kindlalt Emma käe ja juhatas teda mööda koridori. Uks avanes ja seal ei seisnud üldse vana mees.
„Ma ootasin teid. Vanaema rääkis mulle kõigest,“ naeratas mees. See oli peaarst Mark.
„Ma olen juba otsustanud…“ alustas Emma.
„Lubage, ma ei nõustu. Kui sa oleksid otsustanud, poleks sa siia tulnud.“
Emma vaatas teda, mõistes, et tal on õigus. Mark andis talle vett ja pakkus järele mõelda. „Ma armastan oma vanaema väga, aga muretsen tema pärast. Tal on kedagi vaja, kes oleks kõrval. Ja sul on vaja kodu. Teeme nii: sa elad temaga, hoolitsete üksteise eest ja mina aitan nii palju kui saan. Proovi lihtsalt.“
Kaks tundi hiljem sõitsid nad vanaema Greta juurde. Ta jutustas rõõmsalt, ennustades beebide sündi. Mark külastas neid tihti ja Emma harjus tasapisi tema seltskonnaga.
Ühel päeval sõitsid nad koos Emma asju ära tooma. Lucast üllatas tema kõht ja Marki kohalolek. Ta tormas Emma juurde:
„Need on minu lapsed!“
Emma vaatas Markile otsa, tundes tema tuge, ja vastas:
„Ei, Lucas, need on minu lapsed ja sinul pole nendega pistmist.“
Varsti sünnitas ta kaks tüdrukut. Esimesena sisenes tuppa Mark, naeratades rõõõmust: „Nad on imelised!“
Emma naeratas: „Aitäh… kui poleks olnud sind ja Greetat…“
Ta muheles: „Aga vanaema ütles hiljuti, et me peaksime abielluma.“
Emma vaatas teda üllatunult.
„Ma… ma olen ammu tahtnud seda öelda, aga kartsin. Sa oled minust noorem…“
„Mark…“ katkestas ta vaikselt. „Kas sa kosid mind?“
Ta jäi kohmetuks: „No… jah…“
Emma haaras tema käest ja naeratas:
„Ma olen nõus.“
