Elu ei ole ootetuba: miks me raiskame hetki, mida tagasi ei saa?

“Kui ma vaid oleksin varem julgenud.”
Need on sõnad, mida inimesed kõige rohkem kahetsevad elu lõpus. Mitte seda, et nad ebaõnnestusid, vaid et nad ei proovinud. Ootasid. Lükkasid edasi. Kartsid.

Aga elu ei ole ootetuba. Elu ei ole esinemiseks valmistumine. See on esinemine.

Meil kõigil on nimekiri asjadest, mida me teeme “kui aeg on õige”:
– “Kui lapsed on suuremad”
– “Kui mul on rohkem raha”
– “Kui ma olen paremas kohas elus”

Aga need “kui’d” on illusioonid. Nad lükkavad meid edasi tühjusesse, kus midagi ei juhtu. Tõde on selles, et ideaalne aeg ei tule kunagi. Ainuke aeg, mis meil on, on praegu.

Miks me ootame?

Sest meid on õpetatud kartma. Meid on kasvatatud mõtlema, et kõik tuleb “plaani järgi” teha. Et julged unistajad on rumalad ja riskijad naiivsed. Me kardame teiste arvamust, ebaõnnestumist, hukkamõistu.

Kuid kui palju neist arvamustest maksavad midagi siis, kui sa oled 90-aastane ja vaatad tagasi?

Elu ei küsi luba

Elu juhtub. Inimesed lahkuvad. Keerad selja ja keegi, kes oli eile siin, on täna kadunud. Me ei kontrolli tulevikku. Aga me saame kontrollida seda hetke.

Küsi endalt:

Kas see, mida ma täna teen, viib mind elu poole või eemale?
Kui homme kõik muutuks, kas ma oleksin rahul oma tänase päevaga?

Elu maitseb ainult neile, kes julgevad elada

Need, kes julgevad öelda “ma armastan sind”, isegi kui ei tea vastust. Kes lähevad reisile, kuigi ei tea, kas raha jätkub. Kes loovad, laulavad, kirjutavad, räägivad – sest tunne ütleb, et pean.

Elu ei ole probleem, mida lahendada. Elu on ime, mida kogeda.