Elu Eestis on muutunud millekski, mida paljud meist poleks kümme aastat tagasi ette kujutanud. Iga päev ärkame lootusega, et ehk täna on veidi kergem – aga siis astume poodi ja näeme, kuidas isegi leiva hind on taas tõusnud. Piim, munad, köögiviljad – asjad, mis kunagi olid tavalised, tunduvad nüüd nagu luksuskaubad. Ja kui kütuse või elektri arve postkasti potsatab, tekib sees tunne, et enam ei jõua, ei taha ega jaksa.
Eesti inimene on alati olnud sitke, aga praegu tundub, et sitkusest enam ei piisa. Tööd tehakse rohkem kui kunagi varem, aga taskusse jääb vähem. Paljud pered arvutavad iga senti, mõni⁹ peab valima, kas osta lapsele uued jalanõud või maksta elektriarve. Kõik kallineb, aga palk seisab. Elu on nagu mägi, mis aina tõuseb, aga jalgade all on libe ja kivine pind.
Kurb on vaadata, kuidas tavaline inimene väsib. Mitte füüsiliselt – vaid hingeliselt. Väsib pidevast tõestamisest, et ta on väärt elamist oma kodumaal. Väsib selgitamast, miks ta ei suuda “paremini hakkama saada”, kui süsteem on üles ehitatud nii, et see soodustab väheseid ja surub alla enamust.
Kui pilk pöörata valitsuse poole, tekib mitte ainult pettumus, vaid ka häbi. Häbi selle üle, kuidas rahva hääl on muutunud tühjaks taustamüraks. Kuidas otsuseid tehakse kabinetivaikuses, samal ajal kui inimesed loevad sente ja mõtlevad, kuidas järgmise palgapäevani välja vedada. Kuidas räägitakse “majanduskasvust”, samas kui reaalsus on külmkapp, kus on vaid poolik piimapakk ja eilne supp.
Ühiskond, mis peaks seisma üksteise kõrval, on muutumas jagunemiseks – nendeks, kes saavad lubada, ja nendeks, kes enam ei saa. Ja just viimaste hääl jääb aina vaiksemaks, sest häbi vaesuse üle on Eestis sügavalt juurdunud. Me ei räägi sellest, me naeratame, ütleme “läheb ikka kuidagi”, kuigi teame, et ei lähe.
Tänane elu Eestis pole enam ainult majanduslik raskus, vaid moraalne kriis. Kui inimväärikus muutub privileegiks, mitte õiguseks, siis on midagi väga valesti. Kuid isegi selles pimeduses on veel üks valguskiir – üksteise märkamine. Sest kui riik ei näe, siis vähemalt näeme meie. Inimlik soojus, abikäsi ja aus sõna on need, mis hoiavad veel püsti. Aga kui ka need kustuvad, jääb alles vaid tühjus, mida ei suuda täita ükski valimislubadus ega ilus sõnakõlks.
Olge Hoitud!
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
