Äsja valminud uuring toob esile kitsaskohad ametiasutuste tegevustes surmaga lõppenud perevägivalla juhtumite puhul

Valmis põhjalik uuring „Juhtumianalüüs: ametiasutuste tegevus surmaga lõppenud perevägivalla juhtumite lahendamisel“, mille eesmärk oli analüüsida, millised märgid olid olemas enne traagilisi sündmusi ning kuidas reageerisid eri ametiasutused – politsei, sotsiaaltöötajad, prokuratuur, ohvriabi ja tervishoiutöötajad. Kuna seda teemat ei ole varem Eestis uuritud, on tegemist olulise uuringuga, mille tulemuseks on ettepanekud, kuidas ametiasutused saavad kaasa aidata surmaga lõppevate lähisuhtevägivalla juhtumite ennetamisele ja asutuste tööprotsesside muutmisele.

Uuringus töötati läbi aastatel 2019–2023 toime pandud surmaga lõppenud vägivallajuhtumid, mida oli 25. Iga juhtumi puhul analüüsiti põhjalikult, millised kontaktid olid vägivallatsejal ja ohvril eri ametiasutustega, milliseid riske märgati ning milliseid meetmeid rakendati. Lisaks intervjueeriti eri osapooli, sealhulgas ohvrite lähedasi.

„Uuring näitab, et kõige raskemate tagajärgedega lähisuhtevägivalla juhtumite nii-öelda muster on jooma- või olmetüli käigus kujunenud konflikt. Juhtumeid iseloomustab juhuslikkus ehk paljudel juhtudel ei olnud tegemist ettekavatsetud tapmistega,“ ütleb uuringu tellija, siseministeeriumi korrakaitse ja süüteomenetluse osakonna nõunik Barbara Haage.

Olulisemad kitsaskohad

• Perevägivalla ohvrid olid enamasti juba varasemalt süsteemile nähtavad. Enam kui pooltes juhtumitest oli eelnevate aastate jooksul politseile või sotsiaalvaldkonnale teada, et peres esineb vägivalda.
• Töö järeldused toetavad vajadust terviklikuma lähenemise järele perevägivalla juhtumite käsitlemisel, kus võetakse arvesse ka nähtamatut, kuid sügavat mõju avaldavat vaimset vägivalda.
• Ametkondade koostöö oli ebaühtlane ja sõltus palju piirkondlikust praktikast. Mõnes piirkonnas toimus regulaarne koostöö perevägivalla juhtumite käsitlemisel, kuid mitmel puhul ilmnes, et asutused tegutsesid paralleelselt ega jaganud infot, mis oleks võimaldanud riske paremini hinnata.
• Riskihindamise ja juhtumikorralduse süsteem vajab tugevdamist. Uuring rõhutab vajadust selgemate vastutuste, paremate töövahendite ning ametnike teadlikkuse suurendamise järele, et osata eluohtlikke juhtumeid ära tunda ja neile kiirelt reageerida.

„Siseministeeriumi hinnangul on antud uuring heaks sisendiks nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele järgmiste tegevuste ja tööde planeerimiseks. Riiklikul tasandil saab need lisada näiteks nii lähisuhtevägivalla ennetuse tegevuskavasse (2024-2027), kuid miks mitte ka asutuste tööplaanidesse. Kindlasti on Siseministeeriumi soov, et selliste traagiliste juhtumite valdkondade ülene analüüsimine toimuks süsteemselt ja regulaarselt ning plaanime koos meie koostööpartneritega sellised lahendused ja võimalused leida ,“ selgitas Barbara Haage.

Lõpparuanne on avalik ja kättesaadav siseministeeriumi kodulehel.

Uuringu „Juhtumianalüüs: ametiasutuste tegevus surmaga lõppenud perevägivalla juhtumite lahendamisel“ tellis Siseministeerium. Uuringu tegi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.

Lähisuhtevägivalla ohvrid saavad politseile helistada telefonil 112. Lisaks pakub sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon 116 006 kriisinõustamist ööpäevaringselt. Välismaalt helistamiseks on number +372 614 7393. Ohvriabi veebilehelt www.palunabi.ee saab nõu muu hulgas tekstivestluses.

About The Author