Ma ausalt arvasin, et kõik on korras. Me ei tülitsenud tihti, meil oli oma rutiin ja igapäevaelu tundus turvaline. Kuni ühel hetkel taipasin – miski on katki. Ja mitte ootamatult, vaid tasa, vaikselt, nagu liiv, mis voolab aeglaselt sõrmede vahelt. Alles siis, kui vaatasin tagasi, nägin selgelt: need viis asja hakkasid vaikselt, peaaegu nähtamatult, mu abielu ära rikkuma.
1. Me lõpetasime tõelise suhtlemise.
Me rääkisime – aga ainult igapäevastest asjadest. Kes viib lapsed trenni, mida poest vaja, kuidas tööpäev läks. Aga sügavad vestlused, haavatavad jagamised, unistused – need kadusid. Ma ei märganudki, millal me lõpetasime päriselt kuulamise.
2. Meist said pigem toakaaslased kui partnerid.
Me olime füüsiliselt koos, aga emotsionaalselt eraldi. Õhtud möödusid ekraanide taga, voodis keerati teineteisele selg. Harjumus olla koos muutus harjumuseks olla lihtsalt olemas – üksteise kõrval, aga mitte teineteise jaoks.
3. Me ei hoidnud enam ühendust väikeste žestidega.
Need väikesed puudutused, juhuslikud kallistused, hoolivad sõnad – need kadusid. Mitte pahatahtlikkusest, vaid tähelepanematusest. Ja koos nendega kadus tunne, et oleme armastatud.
4. Me ei kasvanud enam koos.
Ühel hetkel taipasin, et kuigi mina muutusin ja arenesin, ei teadnud mu partner enam, kes ma olen. Ja ma ei teadnud temastki palju. Me ei jaganud enam seda sisemist ruumi, kus kasvamine toimub koos.
5. Me lükkasime probleemid edasi.
Kõik, mis valus või ebamugav tundus, lükati homsesse. “Räägime hiljem.” “Pole praegu õige aeg.” Aga need asjad ei kadunud – need kuhjusid. Ja lõpuks murdsid nad meie vahele nähtamatu, ent külma seina.
Ma ei süüdista teda. Ma ei vabanda ka ennast täielikult välja. Me lihtsalt lasime sellel juhtuda. Armastus ei kao üleöö – ta lihtsalt hääbub, kui teda ei toideta.
Kui sa loed seda ja tunned end ära, siis palun – ära oota. Räägi. Kallista. Küsi. Kuula. Vahel piisab väikestest sammudest, et taasluua side, mis tundus juba kadunud.
