Tõeline armastus ei seisne konfliktivabas suhtes, kus tülid ja kurbus on võõrad külalised. Pigem on see leida keegi, kes seisab sinu kõrval ka kõige tumedamatel tundidel, pühkides su pisaraid ja hoides sind tihedalt oma embuses, eriti pärast tüli. Konfliktid, erimeelsused ja möödarääkimised on elu loomulik osa. Pole olemas täiuslikku suhet – see on illusioon. Tõeline osavus pole mitte mõtete lugemises, vaid julguses asju selgeks rääkida, ilma, et laseksime neil muutuda pikaajalisteks probleemideks.
Tõde võib haiget teha, eriti kui selleks pole valmis, kuid valel põhinev suhe on veelgi valusam. On petlik arvata, et suhe on ideaalne, kui seesmiselt tunneme vastupidist. Vältimatu tõe eitamine viib sageli veel sügavamale solvumisele. Enesevigade tunnistamine ja ausus on keerulised, kuid hädavajalikud suhte tervisele. Tõde ei pea olema julm – see võib olla esitatud kaastundlikult ja mõistvalt.
Armastuses on oluline mitte kaotada ilusaid hetki, mis võivad kaduma minna, kui kinni hoida mineviku koormast. Õppigem oma tülidest, käsitledes neid kui võimalust kasvada ja areneda koos. Kallistus ja suudlus pärast ausat vestlust on samm edasi suhte arengus, kus mõlemad osapooled austavad ja väärtustavad teineteist.