Ära tagantjärele end kiru, kui Sul mõnikord kops üle maksa keeb ning suure vihaga mõne oma lemmiktassi või taldriku vastu põrandat põrmustad. Seda hetke oli vaja. See võib tunduda tühine ja mõttetu, kuid mõnikord on just see hetk, see emotsiooni valla päästmine, mis aitab Sul edasi liikuda ja raskusi ületada.
On palju hullem, kui see vihahoog või hetk oleks Sinu sisse pesa punuma jäänud, kasvades seestpoolt, mürgitades Su mõtteid ja tundeid.
Need hetkelised emotsioonipursked on justkui torm, mis puhastab õhu. Need tuleksid kas välja karjuda, trampida või mõni tarbetu ese puruks lüüa. See on keha ja vaimu loomulik reaktsioon, viis, kuidas vabaneda pingetest ja sisemisest koormast. Hiljem, kui torm on möödas, on Sul kergem.
Jääb ainult killud kokku korjata, sümboolselt ja tegelikult. Need killud võivad olla justkui mosaiigi tükid, mis kokku pannes moodustavad uue pildi, uue alguse.
Kui oled selle enda seest välja saanud, tunned kergendust ja vabadust. Vahel ajab see isegi naermagi, sest mõistad, kui absurdne ja üürike see hetk tegelikult oli.
See naer on tervendav, see näitab, et oled suutnud enda sees toimuva aktsepteerida ja vabaks lasta. Kas pole siis elu ise täis selliseid hetki, mis õpetavad meile midagi sügavamat ja väärtuslikumat?