Seisa nendega julgelt silmitsi. See ei ole lihtne ja ei peagi olema – keegi pole sündinud oskusega raskusi pingutuseta lahendada. Me ei pea suutma kõiki oma muresid kohe lahendada, sest inimesed pole selliseks loodud. Me oleme loodud tundma kõiki elu värve – kogema pettumust, kurbust, valu ning ka läbi komistuste ja kukkumiste õppima.
Just see ongi elamise tegelik tähendus – võtta probleemid vastu, õppida nendest, kohaneda ja liikuda sammhaaval lahenduste suunas.
Iga katsumus, iga kukkumine on osa teekonnast, mis kujundab meid selliseks, nagu me täna oleme. Neis hetkedest leiame tugevuse, mis aitab meil edaspidi edasi liikuda.
Elu pakub meile just selliseid väljakutseid, mis aitavad meil kasvada ja muutuda, ükskõik kui rasked nad ka ei tunduks. Probleemidega silmitsi seismine nõuab meilt julgust ja vastupidavust, kuid see on ka ainus viis, kuidas tõeliselt areneda ja sisemist rahu leida.
See teekond – komistamine ja tõusmine, eksimine ja õppimine – on elu põhiolemus. Meil on vaja oma haavatavust ja ebakindlust tunnistada, sest just nendest kohtadest kasvab tugevus. Ükski inimene ei ole täiuslik, ja ükski elu pole ilma raskusteta.
Kuid iga kord, kui me otsustame mitte põgeneda, vaid võtta oma raskused vastu ja neist midagi õppida, kasvame samm-sammult sisemiselt tugevamaks ja küpsemaks.
Seega ära karda oma teekonda ega takistusi, mis sellel ees ootavad. Nendest läbi minemine ei ole mitte ainult osa elust, vaid see ongi elu ise – pidev kasv ja eneseületus.
