Andestamine on üks elu suurimaid kunstivorme.

Andestamine on üks elu suurimaid kunstivorme. See ei ole lihtsalt sõna ega tegu, vaid sügav sisemine protsess, mis toob tasakaalu meele, hinge ja keha vahele. Kui küsime endalt, kuidas andestada, avastame, et mängus on alati kolm osapoolt: see, kes tegi halba; mina, kes haiget sai; ja minu keha, kes kandis selle valu endas füüsiliselt.

Kõigepealt ütlen: ma annan sulle andeks selle, mida sa mulle tegid. Mitte sellepärast, et see oleks olnud õige, vaid sellepärast, et ma ei taha enam oma hinge aheldada mineviku külge. Ma tänan sind õppetunni eest, mille kaudu sain targemaks ja tugevamaks. Iga valu kannab endas peidetud kingitust – mõistmist, mis aitab mul kasvada ja näha elu sügavamalt.

Seejärel ütlen endale: ma annan endale andeks, et ma selle valu endasse võtsin või selle olukorra oma ellu tõmbasin. Ma mõistan, et ma ei ole täiuslik. Ma olen õppija, hing, kes liigub kasvamise teel. Süütunne ei vabasta mind, vaid hoiab mind mineviku vangis. Andestades endale, luban endal olla inimene – ebatäiuslik, aga siiras, ja alati valmis õppima.

Ja lõpuks pöördun oma keha poole: ma palun andeks, et kandsin enda sees neid tundeid, mis sulle haiget tegid. Keha on vaikne tunnistaja kõigele, mida me läbi elame. See talletab iga pingutuse, hirmu ja kurbuse, kandes neid vaikides, kuni me oleme valmis need vabastama. Keha väärib tänu ja hoolt – see on meie hinge tempel, mis on truult meiega olnud igas kogemuses, isegi neis, mida oleksime tahtnud unustada.

Andestus ei ole hetkeline tegu, vaid vabastav protsess. See tähendab, et sa lased mineviku koormast lahti, mitte ei õigusta toimunut. Kui andestad teisele, vabaneb su süda. Kui andestad endale, vabaneb su meel. Kui andestad oma kehale, vabaneb su energia. Ja siis alles saad tunda tõelist rahu – rahu, mis ei sõltu enam kellestki ega millestki välisest, vaid sünnib sinu enda sees.

About The Author