Andestamine iseendale on enese aktsepteerimise ja tunnustamise sügavaim väljendus.
See hõlmab oma vigade, nõrkuste ja piirangute omaksvõttu, mõistmist, et inimlikkus seisneb ebatäiuslikkuses.
Kui me andestame teistele, vabastame end nende mõju alt.
See ei tähenda unustamist ega haavade ignoreerimist, vaid pigem emotsionaalse koorma vabastamist.
Andestades lõpetame hirmu, valu ja viha võimu enda üle.
See akt avab tee eneseleidmisele ja sisemisele rahule.
Tõeline andestamine näitab teisi inimesi nende tõelises valguses – mitte sellistena, nagu me tahame neid näha või nagu nad meie arvates olema peaksid, vaid sellistena, nagu nad tegelikult on.
See on sügavalt inimlik ja vabastav tegu, mis avab ukse mõistmisele ja empaatiale, lubades meil kasvada ja areneda kõrgemale omaenda vigadest ja eelarvamustest.