Ah, Tallinn, linn, kus liiklus on nagu hästi korraldatud kaos. Ja mis on selle kaose kroonijuveel? Loomulikult see geniaalne idee sulgeda kõik peamised tänavad korraga..
Kes on see vaimustav mõistus, kes otsustas, et kõige mõistlikum on suunata kogu see liiklus väikestele tänavatele? See peab olema keegi, kes ilmselgelt usub, et Tallinn on salajane park, kus autod lihtsalt sulavad õhku, mitte tegelik koht, kus inimesed üritavad tööle ja koju jõuda.
Ja siis need ummikud. Oh, need imelised, lõputud ummikud, kus sa saad istuda ja mõtiskleda elu mõtte üle, sest mis veel paremat on teha, kui liikuda üks meeter iga viie minuti järel? See on nagu meditatsioon, aga mitte rahustav, vaid pigem närvi ajav.
Tõesti, peame aplodeerima sellele geeniusele, kes arvab, et linna sulgemine on parim viis infrastruktuuri parandamiseks. Vähe sellest, et me kõik tahame hommikul hilineda, sest miks mitte alustada oma päeva ühe toreda stressipuhanguga?
Ja siis, nagu kirss tordil, tuleb politsei, kiirabi või tuletõrje vilkuritega läbi tungima. See on see hetk, kui sa vaatad seda ummikut ja mõtled, kas poleks lihtsam oma auto lihtsalt kummuli keerata ja kõrvale lükata, et päästetöötajad saaksid läbi.
Sest tõepoolest, kui me juba istume ja vaikselt keedame omaenese mahlades, oodates, et saaks ühe meetri võrra edasi liikuda, on viimane asi, mida me vajame, veelgi suurem kaos ja segadus. Kes see geenius oli, kes arvas, et liikluse ümbersuunamine kitsastele tänavatele on hea idee? Võib-olla peaksime selle särava mõtleja juurde päästemeeskonna saatma, et ta saaks näha oma plaani vilju reaalses ajas.
Kogu see olukord on nagu mõni sürreaalne teatrietendus, kus me kõik mängime oma osa suurte ja väikeste autode liikumises, püüdes meeleheitlikult mitte üksteist hulluks ajada. See on nagu linn oleks otsustanud teha omaenda versiooni “Survivor” showst, ainult et keegi ei võida ja me kõik oleme kaotajad.
Ja muidugi, kui päästetöötajad lõpuks läbi saavad, on tunne, et nad väärivad medalit lihtsalt selle eest, et suutsid selle liikluslabürindi läbida. Võib-olla peaksime kõik kaasa lööma ja neile aplodeerima, sest nad on tõelised kangelased selles absurdses linnadraamas.
Aga tõsiselt, võib-olla oleks aeg, et keegi hakkaks liikluskorraldust natuke paremini läbi mõtlema. Sest hetkel tundub, et parim plaan on lihtsalt loota ja palvetada, et sa ei peaks kunagi vilkurite saatel läbi selle kaose sõitma.
Sarkasmi kõrvale jättes, kas keegi on tõesti läbi mõelnud, millist mõju see igapäevaelule avaldab? Või on see lihtsalt mingi suur sotsiaalne eksperiment, et näha, kui palju närve me suudame veel kaotada? Küll oleks tore teada, millal me jälle normaalselt sõita saame, aga hetkel tundub see unistusena kauges tulevikus…..
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
