Kui mu tütar sündis, oleksin lootnud, et tema elus on armastav perekond – nii minu kui ka tema isa poolt. Paraku tuli tegelikkus valus ja külm: mu ämm vaatas mulle otse silma ja ütles, et see laps ei ole tema poja oma. Tema sõnad lõikasid mind sügavamalt kui ma tol hetkel suutsin mõista. Ta pööras selja – mitte ainult mulle, vaid ka süütule beebile, kes polnud milleski süüdi. Me ei näinud teda enam. Aastad möödusid ja ta kadus meie elust justkui poleks teda kunagi olnudki.
Vahepeal kasvatasin oma tütart üksinda. Ta on sirgunud imeliseks inimeseks – tark, tundlik ja tugev. Tal ei ole olnud vanaisa ega vanaema sünnipäevadel ega koolilõpetamistel, ei jõulude ajal ega siis, kui ta haige oli ja vajas lihtsalt kellegi sooja kätt. Ta küsis harva vanaema kohta – ja kui küsis, olin aus, aga säästvalt: “Ta ei olnud valmis sind tundma õppima.”
Ja siis – ootamatult, täiesti juhuslikul nädalavahetusel – seisab mu ukse taga see sama naine, käes lillekimp ja suur karp koogiga. Näol vabandav naeratus, justkui tahaks unustada, et viimased 20 aastat meid ei eksisteerinud tema jaoks. „Ma tulin rahu tegema,“ ütles ta.
Mu esimene reaktsioon oli tumm. Mida öelda inimesele, kes eitas su last ja jättis sind üksi hetkedel, kus toetusest oleks saanud jõud? Kuidas üldse reageerida sellele, et ta tuleb nüüd, kui kõik raske on juba selja taga? Kui mu tütar pole teda kunagi vajanud ja ei küsinud tema järele? Mida peaksin tegema emana, et kaitsta oma last, kuid olla ka õiglane?
Tema kook ei muuda fakte. Tema lilled ei kustuta pisaraid. Ta saab vabandada – ja võib-olla me kunagi andestame. Aga see ei juhtu ühe koogi ja lilledega. See nõuab ausust, arusaamist ja eelkõige aega.
Mu tütar ei ole enam väike tüdruk, vaid noor naine, kellel on õigus ise otsustada, kas ta soovib selle inimesega suhelda või mitte. Aga minu kui ema sees on ka valu – see haav, mille mu ämm tekitas, ei parane lihtsalt ühe uksekella helinaga.
Ja ma tean, et ükskõik kuidas see lugu lõpeb, me ei saa tagasi neid kaotatud aastaid.
