Täiskasvanud inimene, kes käitub nagu isekas laps, kannab endas sageli alateadlikku valu, hirme või rahulolematust, mis peegeldub tema käitumises ja suhtlemises. Selline inimene võib tunduda egoistlik, impulsiivne või tähelepanuvajadusega, kuid sageli peitub selle taga sügavam soov saada armastust ja tunnustust. Alljärgnevalt on 11 märki, mis aitavad sul ära tunda, kui keegi (või ehk sina ise) kannab selles rollis iseka täiskasvanud lapse märke.
Esiteks, ta ootab pidevalt teiste inimeste tähelepanu ja kinnitust, tundes end väärtusetuna ilma selleta. Ta võib olla väga nõudlik ja pahur, kui ta ei saa seda, mida tahab, või kui talle ei pöörata piisavalt tähelepanu.
Teiseks, ta kipub vastutama panemata oma tegude eest. Ta võib süüdistada teisi oma vigades või raskustes, kartes tunnistada oma eksimusi või puudusi.
Kolmandaks, ta väljendab oma frustratsioone ja pettumusi sageli dramaatiliselt või sobimatult, kattes sellega oma ebakindlust või hirmu. Tema emotsioonid võivad olla nagu torm, mis äkitselt lahtub, jättes teised segadusse.
Neljandaks, ta võitleb muutustega ja soovib hoida kontrolli, sest ebakindlus tekitab temas ärevust. Ta võib tõrjuda uusi võimalusi või soovitusi, isegi kui need võiksid talle kasuks tulla.
Viiendaks, ta võib olla armukade või kadedustundeline, kuna tunneb end sageli ebapiisavana teiste saavutuste kõrval. See viib teda võrdlema end teistega ja otsima pidevalt kinnitust.
Kuuendaks, ta võib olla enda või teiste vastu liiga kriitiline, peites sellega oma sisemist ebakindlust ja hirmu mitte olla piisavalt hea.
Seitsmendaks, ta otsib sageli kergemaid teid ega taha teha pingutust, mis on vajalik enda kasvatamiseks või probleemide lahendamiseks. See ilmneb näiteks vastutuse vältimises või nõudmises, et teised teeksid tema eest tööd.
Kaheksandaks, ta võib manipuleerida või kasutada ära teisi, et saada oma tahtmine kätte, ilma et mõtleks tagajärgedele või teiste tunnete peale.
Üheksandaks, ta ei suuda sageli emotsionaalselt ühenduda või näidata empaatiat, kuna on enda sees kinni ja keskendub rohkem oma vajadustele kui teistele.
Kümnendaks, ta võib näidata sõltuvust teistest inimestest oma õnne ja enesekindluse kinnitamiseks, jättes endast mulje nõrgast ja abitust inimesest.
Ja lõpuks, üheteistkümnendaks, ta ei tea või ei taha õppida isiklikust vastutusest, pidades oma käitumist õigustatuks või süüdistades pidevalt väliseid asjaolusid.
Sellised käitumismustrid ei ole paratamatud ega lõplikud. Isekas täiskasvanud laps võib kasvada ja areneda, kui ta on valmis endasse vaatama, oma mustreid mõistma ja tegema teadlikke valikuid muutumiseks. Kui tunned end mõnes neist märksõnadest ära, võta see kui võimalust alustada enda sisemist teekonda sügavama eneseteadlikkuse ja vabastava kasvamise suunas.
