11 asja, mis olid piinlikud, kui läbi põlesin

Läbipõlemine ei tule alati suure pauguga. Mõnikord hiilib see vaikselt ligi, kuni ühel hetkel ärkad hommikul üles ja tunned, et oled tühi. Mitte lihtsalt väsinud – vaid täiesti tühi. Kui ma läbi põlesin, ei olnud asi ainult kurnatuses. See tõi kaasa rea olukordi ja tundeid, mida oli piinlik tunnistada. Siin on üksteist asja, mis tundusid mulle sel ajal eriti häbiväärsed – aga mida ma nüüd tean, et kogevad paljud.

Ma ei suutnud vastata lihtsatele sõnumitele. Sõber kirjutas: „Kuidas sul läheb?“ ja ma ei suutnud vastata. Mitte sellepärast, et ma ei hoolinud, vaid sellepärast, et mul polnud lihtsalt jõudu olla olemas ka kellegi teise jaoks. Tundsin end kohutava inimesena.

Ma nutsin poes, kui ei suutnud valida, millist leiba osta. Igapäevased pisikesed otsused muutusid hiiglasteks. Isegi mõte, et pean valima, tekitas ärevuse. Mõistsin, kui habras mu seesmine süsteem oli.

Ma hakkasin vältima peeglit. Mitte välimuse pärast, vaid sellepärast, et ma ei tundnud end ära. Nägu oli väsinud, pilk tühi. Olin füüsiliselt kohal, aga emotsionaalselt kusagil kadunud.

Ma unustasin inimeste sünnipäevad ja olulised kuupäevad. See polnud isekus, vaid täielik ülekoormus. Tunne, et ei suuda meeles pidada isegi kõige tähtsamaid asju, häbistas mind sügavalt.

Ma hakkasin töövestlustel valetama. Rääkisin, et „kõik on hästi“ või et „lihtsalt kiire aeg“, kui tegelikult olin murdunud. Olin nii harjunud edukat maski kandma, et ei julgenud tunnistada, kui halb mul tegelikult on.

Ma katkestasin sõprussuhted lihtsalt selleks, et ellu jääda. Mul ei olnud ruumi mitte millekski, mis võttis energiat, isegi kui need inimesed olid kallid. Ja see tegi veelgi rohkem haiget – tundsin end halva sõbrana.

Ma magasin tööpäevadel lõunapausil auto tagaistmel. Lihtsalt selleks, et korraks maailmast kaduda. See tundus alandav ja samas ainus viis veel natuke hingata.

Ma tundsin end laisana, kuigi töötasin rohkem kui kunagi varem. Kummaline paradoks – mida rohkem ma andsin, seda rohkem süüd tundsin, et ei tee piisavalt. Ma ei saanud aru, et probleem polnud minus, vaid selles, et ma ei olnud masin.

Ma ei suutnud lugeda isegi üht lehte raamatust. Kontsentratsioon oli kadunud. Tekstid ujusid silme ees, mõte ei püsinud. Ja ma tundsin end rumalana. Mina, kes armastas alati lugeda, ei suutnud enam keskenduda.

Ma tundsin kergendust, kui keegi ütles kohtumise ära. Mitte pettumust – vaid puhas kergendus. See näitas, kui kaugel olin jõudnud oma piirist. Isegi meeldivad tegevused muutusid koormaks.

Ma ei osanud abi küsida. Kõige piinlikum oli see, et ma ei julgenud tunnistada, et mul on raske. Ma kartsin, et mind peetakse nõrgaks, ebausaldusväärseks või laisaks. Nii ma vaikisin – kuni ei saanud enam.

Kõik need asjad tundusid mulle tol hetkel kohutavalt piinlikud ja valed. Aga nüüd tean, et need olid hoopis sümptomid. Märgid sellest, et mu keha ja vaim karjusid – peata, puhka, taastu. Läbipõlemine ei ole iseloomu nõrkus. See on signaal, et oled olnud tugev liiga kaua ilma pausita. Kui sina oled selles kohas – sa ei ole üksi. Ja sul on õigus taastuda, ilma häbitundeta.