𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐦𝐚𝐤𝐬𝐮𝐝 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐤𝐢𝐢𝐫𝐞𝐦𝐢𝐧𝐢 𝐤𝐮𝐢 𝐤𝐞𝐯𝐚𝐝𝐢𝐬𝐞𝐝 𝐮𝐦𝐛𝐫𝐨𝐡𝐮𝐝 (𝐣𝐚 𝐓𝐨𝐨𝐦𝐩𝐞𝐚 𝐤𝐨𝐨𝐫𝐞𝐤𝐢𝐡𝐢 𝐤𝐨𝐡𝐯𝐢𝐤𝐨̃𝐫𝐯𝐚𝐧𝐞)

Eestis on üks asi kindlam kui ilm ja hullem kui sääsed suveööl — maksutõus. Kui varem oli nii, et maksud tõusid “aeg-ajalt”, siis nüüd on need hakanud kerkima sagedusega, mis paneb isegi pärmi kadedusest vahutama. Kui mingil veidral põhjusel mõni maks tõusta ei saa (näiteks ei jõuta printerit piisavalt kiiresti tööle), siis ärge muretsege — mõne tunni pärast mõeldakse lihtsalt uus välja. Eesti innovatsioon, tead küll.

Tavainimene, kes püüab veel hingata peale kommunaale, tankimist, leiva- ja juustupakki, avastab ühel hetkel, et elab sisuliselt selleks, et makse maksta. Ja samal ajal Toompeal? Oh, seal on elu nagu pehmes vahukoores. Palk tõuseb, lips pingul, kook suus ja kohv maitseb nagu võit. Irooniline, eks ole, et valitsus tunneb end nagu kuninglik kass — soojas, täis kõhuga, ja veendunud, et kõik hiired jooksevad vabatahtlikult lõksu.

Kas mäletate, kui lubati, et Euroopa Liit toob meile helge tuleviku? No tõi ju! Ainult et see “helgus” paistab läbi maksutabeli punaseks värvitud ridade. Me ei sisenenud mitte Euroopasse, vaid otse maksupõrgusse — ja edasi, mööda seda, lausa “premium tasemele”. Kui keegi veel kahtleb, siis küsige mõnelt noorelt perelt, kes pakib asju ja sõidab ära — mitte seikluse, vaid ellujäämise nimel.

Aga mis seal’s ikka. Pidagem vastu! Küllap järgmine maks katab juba selle, et hingata tohib ainult töövälisel ajal, ja köhida ainult siis, kui oled CO2 maksuga arvestanud.

𝐇𝐞𝐚𝐝 𝐢𝐬𝐮, 𝐓𝐨𝐨𝐦𝐩𝐞𝐚! 𝐋𝐨𝐨𝐝𝐚𝐧, 𝐞𝐭 𝐤𝐨𝐨𝐤 𝐨𝐥𝐢 𝐭𝐚̈𝐧𝐚 𝐞𝐫𝐢𝐭𝐢 𝐩𝐞𝐡𝐦𝐞. 𝐌𝐞𝐢𝐞 𝐬𝐢𝐢𝐧 𝐦𝐚𝐤𝐬𝐚𝐦𝐞 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐞𝐞𝐬𝐭 𝐫𝐨̃𝐨̃𝐦𝐮𝐠𝐚 — 𝐯𝐚̈𝐡𝐞𝐦𝐚𝐥𝐭 𝐬𝐞𝐧𝐢, 𝐤𝐮𝐧𝐢 𝐬𝐮𝐮𝐝𝐚𝐦𝐞 𝐯𝐞𝐞𝐥 𝐧𝐚𝐞𝐫𝐝𝐚 𝐥𝐚̈𝐛𝐢 𝐩𝐢𝐬𝐚𝐫𝐚𝐭𝐞.